sõit sõit linna

IMG_7382IMG_7414

 

Linnas liigume ringi ainult taksode ning mootorratastega, sest bussi kui midagi sellist siin lihtsalt ei eksisteeri. Takso tuleb peatada näpuviibutusega teeääres ning erataksot, kus sa saad mõnusalt üksinda omi mõtteid ja sõitu nautida, ei ole. Autosse peab mahtuma koos juhiga 6 inimest ehk 2 istub esiistmel ning 4 taga. Esiistmel istujatest üks saab istuda käigukangi peal, mis tähendab, et iga kord kui on vajalik käiku vahetada, tuleb oma tagumikku kergitada. Mõnikord võtab taksosõit ka ekstreemsemad mõõtmed, kus keegi õnnelik saab ka juhi süles istuda. Takso on alati odavam kui mootorratas, sest motikaga saab kiiremini sihtkohta või soovitud peatuspunkti. Motika peale mahub kokku 3 sõitjat ning kui te arvate, et siin on suuremad mootorrattad, siis ei. Piiride katsetamine toimub siin riigis lihtsalt iga asjaga. Olenemata selles, et motikaga saab kiiremini kohale, siis üksinda olles eelistan siiski auto võtta, kuna motikajuhid on siin linnas kõige peale tükkivamad ning muidugi nad jätavad alati ka meelde, kus majas me elame ning tihti juhtubki nii, et kõnnid tänaval ja keegi röögib 200m kauguselt su tänava nime. Nii palju siis anonüümsusest. Kuid ega ei ole nalja ka taksodega. Siia saabudes hoiatati meid kriminaalide taksode eest, kes korjavad peale inimesed, mille järel sõitja röövitakse tühjaks. Teadsin, et see juhtub ainult öösiti siin ning ei osanud arvata, et võiksin ühel suvalisel kolmapäeva hommikul kell 8:30 samale taksole istuda. Üksinda. Õnneks ei tühjendatud mind kohe autos, vaid taheti sõbralikul moel ära röövida ning linnast välja viia. Autos istus 3 meest, kes mängisid, et nad on võõrad, kuid ükshetk läks suureks draamaks, kuna üks mees oli nende korraldatud näidendis illegaal, kes põgenes 25 miljoni kohaliku rahaga Kameruni, et kinkida see raha kirikule. Kuna mees oli illegaal, lubas ta kõigile maksta 200 eurot, et me teda politseisse ei viiks. Ma juba jõudsin peas arveldada, et mis ma selle 200 euroga saaksin siin teha, kuid et seda raha saada, pidime kõik minema kirikusse temaga kaasa, mis tundus juba eos halb idee, sest kirik=linnast väljas asuv tühermaa. Ilmselt arvas kogu kamp, et ma olen siin valge misjonär, kuid oh nende šokki ja pettumust, kui ma ütlesin, et mul pole mitte mingit pistmist jumalaga. Kuid sellegi poolest sundisid nad mind kaasa minema kirikusse ’’sest ma olen kaasosaline’’ja seal saame raha sõbralikult ära jagada. Pärast 10 minutit vaidlemist ja 20x korrutamist, et ma pean tõesti tööle minema, lasid nad mind vabaks. Takso probleemid juhtuvad igas riigis, sest leidub ka neid inimesi Eestis, kes sadamast sõidavad Viru Keskuse juurde 20 euroga. Röövimine lihtsalt teises võtmes.  Kuid mul on ütlemata hea meel tegelikult, et selle olukorra ise läbi tegin, sest see lihtsustab siin hakkama saamist.

Bussid teistesse linnadesse toimivad põhimõttel, et kui buss saab täis, siis alustame sõitu. Mõnikord võib sõit alata 3h hiljem lubatud ajast. Sõitu saadab alati üle bussi üürgav vana afro muusika, mis paljusid peast hulluks ajab, kuid mida ma südamest armastan, sest üldiselt seda enam ei kuule niisama naljalt, sest paljud on üle läinud tänapäevasele afropopile. Iga 45 minuti tagant on peatus, kus bussi vallutavad noored müüjad on pähklite, kommide ning teiste küpsetistega. Oma esimesel reisil ei hakanud ma võtma seda söömise riski, kuna keha reageerib uutele bakteritele teadagi vastavalt ning bussijuhte ei huvita, et kas sa oled peagi ennast number kahest täis laskmas või ei. Lisaks peatavad busse ka sõjaväe politseid, et viia läbi dokumendi kontrolle. Siin kohal soovitan kõik dokumendid õigesti vormistada ja kopeeringud immigratsiooni büroo poolt legaliseerida, sest kohalik politsei on väga varmas vigu otsima ning nende eest ka mustalt raha küsima. Politsei kontrollid toimuvad ka linnas sees ning eriti öösiti. Näiteks eelmine laupäev olime partneriga teel koju, kui sõprade auto peatati ning toimus pisteline dokumendi kontroll. Partner oli jätnud passi koopia koju, mille järel ta lihtsalt pisteti politsei autosse ja viidi ära. Ja see pole mingi Eesti politsei, kelle väike käsirelv on pistetud värvli vahele, vaid reaalsetes sõjaväe mundrites mehed, kellel ripuvad AK-d kaelas.  Antud olukorras ei nõudnud nad isegi pistist, vaid tahtsid oma võimu näidata. Poolel teel jaoskonda pandi aga partner kuskil linnas maha ja sooviti head ööd. Mõnikord pole asjadel lihtsalt ühtegi loogilist seletust. Kui ma olen neid jutte lähedastele rääkinud, siis hoitakse lihtsalt peast kinni ja ei saada aru, et mida ma seal teen. Kuid kõik see siin on väga kaval kaardimäng, kus kohati puuduvad reeglid, kuid sellegi poolest peab oma kaardid väga hoolikalt maha mängima.

Hetkel on juba minu 3. nädal siin, tunne on kodune ja isegi väikeste komplikatsioonidega on siin väga mõnus olla.

 

Minu 3 kuud Kamerunis toimuvad GLENi projekti raames, mida koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning finantseerib ASA.

Aitäh ka minu teisele toetajale, Jõgeva vallale, kes aitas Kameruni tulekule kaasa.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s